Iroonia on tööriist, mida kirjanikud kasutavad selleks, et näidata erinevust selle vahel, mida me ootame ja mis loos tegelikult juhtub. Irooniat on peamiselt kolme tüüpi: dramaatiline, situatsiooniline ja verbaalne.
Dramaatiline iroonia tekib siis, kui publik teab midagi, mida loo tegelased ei tea. See tekitab põnevust ja mõnikord ka huumorit, sest näeme arenevaid sündmusi tegelaste omast erinevalt.
Olukorra iroonia tekib siis, kui on kontrast selle vahel, mida me ootame, ja mis tegelikult toimub. Seda tüüpi iroonia võib üllatada ja kaasata publikut, pöörates lugu ootamatus suunas.
Verbaalne iroonia hõlmab erinevust selle vahel, mida öeldakse ja mida mõeldakse. See juhtub sageli siis, kui keegi ütleb vastupidist sellele, mida nad tegelikult mõtlevad, näiteks sarkasmi või nutika märkuse.
Lugudes lisab iroonia sügavust ja intriigi, pannes publikut rohkem tegelaste ja süžee peale mõtlema. See on viis, kuidas kirjanikud mängivad meie ootustega ja hoiavad meid edasi arenevate sündmuste vastu.
Mis on iroonia?
Iroonia on jutuvestmisvahend, mis mängib erinevusega selle vahel, mida me ootame ja mis tegelikult juhtub. Autorid ja esinejad kasutavad irooniat, et muuta asjad naljakaks, tekitada põnevust või asetada millelegi olulisele tähelepanu keskpunkti. See toimib, näidates mittevastavust toimuva ja selle vahel, mida me arvasime juhtuvat. See mittevastavus võib juhtida tähelepanu loo osale, tegelase isiksusele või üldisele teemale.
Kujutage ette, et ootate loos ühte asja, kuid juhtub vastupidine, ajades teid naerma või hoidma teid oma istme serval. See ootamatu pööre või vastuolu teeb iroonia huvitavaks. See lisab süžeele sügavust, paljastab tegelaste kohta rohkem ja aitab peamisi ideid jõuliselt edasi anda. Seega, kui kohtate raamatus, filmis või vestluses irooniat, pidage meeles, et see on nagu üllatus, mis aitab jutustada paremat ja köitvamat lugu.
Samuti loe: 15 näiteid kirjanduse teemadest
Iroonia ajalugu?
Kuigi Alanis Morissette tegi iroonia kuulsaks, ei tulnud ta selle peale. Au selle eest kuulub kreeka tegelasele Eironile, allajääjale, kes kasutas nutikalt teiste üle kavaldamiseks nutikust. Sellest sündis kreeka termin "eironeía", mis tähendab "sihilikult mõjutatud teadmatus". Hiljem jõudis see ladina keelde kui "ironia", millest sai lõpuks 16. sajandil laialt levinud inglise keele kõnekuju.
Kirjanduses toimib iroonia salasõnumina autorilt lugejale, lisades varjatud tähenduskihte ja huumorit. Seda esineb erinevates vormides, näiteks olukorra irooniana, kus tulemused eiravad ootusi, nagu tuletõrjedepoo süttimine – üllatav süžeepöördega. Samuti on dramaatilist irooniat, kus publik teab midagi, mida tegelased ei tea, tekitades tuntavat pinget. Ja ärgem jätkem tähelepanuta verbaalset irooniat, kus väljaöeldud sõnad lähevad kavalalt vastuollu kavandatud tähendusega ja on sageli läbi imbunud sarkasmist või teravmeelsusest.
Iroonia ulatub kaugemale pelgalt ootuste ja tegelikkuse kokkupõrkest; see on keerukas tööriist, mida kirjanikud kasutavad, et tuua nende lugudesse sügavust, huumorit ja ootamatuid pöördeid. Nagu kirjanduslikul vürtsil, on ka iroonial võim muuta lihtsa narratiivi vaimu gurmeeõhtuks.
Iroonia kolme tüübi mõistmine
Iroonia lisab lugudele ja vestlustele huvitava pöörde. Selle kirjandusliku vahendi paremaks mõistmiseks saame uurida kolme peamist irooniatüüpi.
1. Dramaatiline iroonia
Dramaatiline iroonia, mida nimetatakse ka traagiliseks irooniaks, juhtub siis, kui publik teab midagi olulist, mida loo peategelased ei tea. Näiteks William Shakespeare'i näidendis "Othello" aastast 1603 usaldab Othello Iagot, kuid publik on teadlik, et Iago on petlik. Veel üks näide on esitatud Kreeka tragöödia "Oidipus Rex", autor Sophocles, mis pärineb umbes aastast 429 eKr. Selles loos on publik peategelase traagilisest saatusest teadlik juba enne, kui ta selle ise avastab.
Lihtsamalt öeldes on dramaatiline iroonia nagu saladus, mida publik hoiab, jälgides, kuidas tegelased ei tea olulist teavet. See kirjanduslik seade lisab süžeele põnevust ja sügavust, muutes publiku rohkem kaasatuks, kui nad ootavad, kuidas tegelased reageerivad, kui nad lõpuks tõe avastavad.
2. Olukorra iroonia
Olukorra iroonia juhtub siis, kui asjad ei lähe nii, nagu me ootame. Võtke näiteks kuulus muinasjutt O. Henry, "Maagide kingitus" (1905). Selles loos otsustab naine oma pikad juuksed maha müüa, et osta kett oma mehe hinnalisele kellale. Samal ajal müüb abikaasa oma käekella, et saada talle juustele kammi. Üllatav osa on see, et kumbki neist ei eelda, et teise tegevused nende läbimõeldud kingitusi kahjustavad. Selline ootamatu sündmuste pööre tekitab olustikuirooniat.
Olukorrairoonia eriliik on kosmiline iroonia, mis paljastab täiusliku, teoreetilise maailma ja praktilise, igapäevase reaalsuse mittevastavuse. See on nagu siis, kui asjad tunduvad teoreetiliselt täiesti kooskõlas, kuid tegelikus elus võtavad nad iroonilise ja ootamatu pöörde. Olukorra iroonia mõistmine lisab lugudele täiendava naudingukihi, sest õpime ootama ootamatusi.
Samuti loe: Mis on paralleelstruktuur? Tüübid ja näited
3. Verbaalne iroonia
Verbaalne iroonia tekib siis, kui keegi ütleb midagi, kuid tema sõnad ei vasta nende tegelikule tähendusele. See juhtub siis, kui kõneleja väljendab üht asja, samal ajal kavatsedes tegelikult midagi muud. See loob humoorika või vastuolulise olukorra, kuna nende mõtlemise ja öeldu vahel on vastuolu.
Verbaalset irooniat on kahte peamist tüüpi: üle- ja alahindamine. Ülehindamine hõlmab liialdamist, samas kui alahindamine vähendab olukorra olulisust. Teine verbaalse iroonia vorm on sokraatiline iroonia, kus inimene teeskleb, et ei tea midagi, et ajendada teisi oma seisukohti argumenteerima.
Kuulsa näite verbaalsest irooniast võib leida Jonathan Swifti satiirilisest esseest “A Modest Proposal” (1729). Selles teoses arutleb Swift tõsist teemat, kuid tema esitatud ettepanek on nii äärmuslik, et saab selgeks, et ta kritiseerib oma aja valitsevaid hoiakuid irooniaga. Verbaalne iroonia lisab suhtlusele sügavust ja huumorit, mängides lõhega öeldu ja tõeliselt mõeldud vahel.
Jäta vastus